Heino Sandström, kes käis siis Loksa Keskkooli viiendas klassis, otsustas 1964.aasta sügisel koos oma venna Eriku ja naabripoisiga laevamudeli merele saata. Poisid tahtsid proovida, kas mõni leiab laevukese üles ja sellest ka teada annab. Selleks kirjutasid nad  eesti keeles trükitähtedega ja veekindla tuššiga laevamudeli ühele küljele järgmise sõnumi: „Kes leiab, saatke Loksa Keskkooli“ ja teisele küljele: „Me kõnnime südamed vaevas ja sunnitud naeratus suul“.

Selle teksti kirjutasid nad lootuses, et kui nende poolt merele saadetud laevuke Soome või  mõne teise vaba maailma riigi randa jõuab ning see üles leitakse, et see sõnum siis annaks teada rahva olukorrast Venemaa poolt okupeeritud Eesti Vabariigis. Heino kirjutab oma mälestustes: „Meie vanemad ja sugulased rääkisid jutte Eesti iseseisvusest ja tema saatusest Teise maailmasõja ajal ning siis saime vennaga aru, et okupatsioonivõimu poolt koolis õpetatud ajalugu oli vale, sest ei võinud ju olla, et oma sugulased meile oleksid valetanud.“

Laevukesele panid nad masti ja purje ning piirivalve okastraataia kobadest kiilu alla koos kuullaagri kuulist raskusega. Sel päeval oli just SSW (edela- ja lõunavaheline) tuul. Laevukese vette panemiseks ronisid nad läbi okastraataia ja ületasid „künni“ Kingu rannal oleva kolmel suurel kivil hüpates. Poisid panid laevukese merde ja kiirustasid koduõue tagasi, sest piirivalvurid võisid iga hetk kohale ilmuda, sest oli juba videvik.

Ükskord nägidki nad koolis värviliselt fotolt oma laevukest. See oli ühe väikese 5-7aastase poisi süles, kes koos isaga mererannal seisis. Nad olid leidnud selle Soome rannast Kotka linna lähistelt. Oli novembri lõpp, kui kiri Soomest läbi Moskva Loksa Keskkooli jõudis. Kirjaümbrikus olnud fotot hakati klassijuhatajate poolt näitama kõikides klassides ning päriti, kas keegi on sellise laeva merd mööda üle Soome lahe saatnud. Heino meenutab: „Meie, kes selle laevukese merele saatsime, ei julgenud iitsatadagi, et meie seda tegime. Et midagi teada ei saadud, siis see lugu lõppes sellega.“